selle aasta algus on olnud kohutav, ütlen ausalt. 13 ei ole mu lemmikute numbrite seas ja ma ei ootagi sellelt aastalt mitte midagi. ei ole teinud ka mingeid plaane, mitte midagi ei ole muutunud kui ainult üks number. ei mõista miks peetkse uue aasta algust uueks elu tsükliks, mitte midagi ei muutu ju tegelikult. kui keegi just päeva pealt suuri muudatusi ei tee. aga siiski, kõigil on oma mõistmine kõigest. jama. muudan teemat sellega, et mainin, et jube vastik ikka, kui ei mõisteta inimesi. ja ma vihkan ühistransporti ja seda kasutavaid inimesi. mitte kõiki, okei, aga seal on nii palju debiilikuid koos ja kägaras. täna oli selline tunne, nagu karjuks nende ja siis nende ja nende ja nende ja nende ja nende peale ka, et nad fucking aru pähe võtaksid. hal
e.
ja, ma vihkan seda tükki endast, aga see on osa minust ja ma ei saa elusees seda muuta. deal with it.
elasin end natukene välja, aga nagu üks linnuke ütles kord, et selleks blogger ongi, tule siia, kirjuta hästi palju, kõik mis mõttes on ja hakkab parem. aitäh. hakkaski.
