ja ma mõtlen, mis tunne see on, kui saaksin tähti ma emmata.
kui kõik on loobunud, ma tahan uskuda.
ma tahan väljuda piiridest.
ma tahan deemonit tantsima kutsuda, et olla üle limiitidest.
siuke nali siis, et mul arvuti andis otsad. ei kujuta ettegi, millal korda saab.
ja siis eile pidin ma ise otsad andma. reaalselt. ma mõtlesin, et mu pea plahvatab. breinisin liiiiga palju vist. ülemõtlemine ei ole välistatud.
ja mu tunnistusel olid ka ainult kolmed ja neljad. hetkel olen rahul tulemusega, sest ma ei pingutanud ka see veerand üldse. jube on mõelda, et koguaeg ütlen, et järgmine veerand teen paremini, aga seekord ma tean, sest kui eelmises postituses rääkisin, et vajan inspiratsiooni, siis nüüd on see olemas :)
kristella
